Parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk Tahkunas

Mälestusmärgi autori seletuskiri.

1. Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt. Kella tila köie (keti) võiks jätta nii pikaks, et inimesed ka ise kella saaksid helistada.
2. Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena, liikudes metallkuubi peal kergelt tänu vask (pronksi) puksidele. 
3. Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti (võib ka avamise ajaks ühtlaselt roostetada lasta) ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ... Ometi poleks nii paksude materjalide korral läbiroostetamist karta (võib ka seest õliga töödelda, hiljem korrosioonitõrjega protsess peatada jne). 
4. Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki. Graniittahukat ääristaks nähtavas osas tugev karpraud (15-20 cm), mis on süvistatud samasse tasapinda kivi poleerpinnaga. Ka tekst (võib- olla koos hukusuuna äramärkimisega kompassiskeemil) võiks paikneda ringikujuliselt graniittahuka keskel või ka äärtel (osaliselt). 
5. Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, sidudes kivialust harmooniliselt ümbrusega. Samuti annaks see inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga.

    Niisiis neli värvi- rohekas pronkskell, hõbedane rist, pruun raamistik ja hall poleeritud graniit + looduslik kivikangur – põhiliselt tume rannakivi, mis suures mahus tuleb muidugi ehituse ajal kokku kuhjata, varjamaks ka betoonvalandit.

   Arvan, et Teile esitatud monument on emotsionaalsem, looduse mastaapides domineerivam ja kõnekam, samuti harmoneeruks oma kuju tõttu ka majakaga. Oleks võrratult jõulisem ega jääks alla looduse jõudude toimele – pigem mängides koos nendega (figuur jäätuks sügis- talviste tormides). Samuti oleks inimestel võimalus monumendiga suhelda. Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn... ehkki sümboolne.

   Pronkskella, mille modelleerin, võiks lisada mõne õrna detaili- näiteks 4 lapsenägu igas põhiilmakaares.

    

   Mati Karmin

   10 juuli 1995.a