Uudised
Kontakt
Meie vald
Ametlik

 
 

 
  Ühinemine 2013
  Valla Teataja
  Tuletornid
  Külalisele
  Sümbolid
  Ajalugu
  Sündmusi lähiajaloost
  Sündmusi minevikust
  Vallavalitsus ja volikogu 1992-2007
  Kõrgessaare Algkool (1961-1971)
  Meenutused
  Klasside nimekirjad
  Õpilaste nimkiri
  Õpetajate nimekiri

1988, August
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
   

Meenutused
Prindi
 
 

Mõned meenutused Kõrgessaare Algkooli aastatest.

Eha Remmelkoor:

Kõrgessaare Algkooli rajamine.

See oli 1961.a. augustis, kui otsustati tolleaegse ühe Hiiumaa suurema majandi, kolhoos Hiiu Kaluri eestvedamisel Viskoosa kiiresti kasvavasse asulasse algkool avada. Algastme lapsi jätkus seal kahe klassiruumi täitmiseks. Lähim kool asus Laukal, üle 4 km kaugusel.

Mu abikaasale anti kalakombinaadist 2-toaline korter, kuna ta lahkus Lauka kooli direktori kohalt ja asus tööle kalakombinaati. Mina sattusingi niimoodi avatava kooli juhataja kandidaadiks. Teiseks õpetajaks kutsusin oma endise pinginaabri Elvi Kingsepa, kes oli senini Ühtri Algkooli juhataja olnud. Tal oli algkooli juhtimise praktika olemas ja häid näpunäiteid seega jagada. Juhatajaks ta ei nõustunud hakkama, jättis selle mulle täiesti uueks katsumuseks.

Kooli kasutada anti ühe korterelamu alumisel korrusel 2 tuba klassiruumideks ja väike abiruum õpetajate toaks. Mäletan, et valisime Elviga, milline nimi koolile anda. Üksmeelselt leidsime, et Kõrgessaare Algkool on parim, kuigi kool asus mitte Kõrgessaares, vaid Viskoosas. Koostasime õpilaste nimekirjad ja komplekteerisime liitklassid 1.+3. mulle, 2.+4. Elvile juhatada. Jagasime tööülesanded ning tunnid.

Kui ruumidest oli ülevaade olemas, algas nende sisustamine. See töö jäi augusti viimasele nädalale. Puski kool oli just likvideeritud ning Haridusosakonnast sain loa sealsest inventarist osa ära tuua. Tellisin Esimese Mai kolhoosist veoauto ja koos autojuhi Alfred Jõelehega vedasime Puskilt Viskoosasse vajaminevad koolipingid, klassitahvlid, lauad, toole. Ühe korraga ära ei mahtunud, käisime kaks korda. Sain Puskilt (vist) isegi ühe vana akordioni, koolikella, mida helistada. See oli vana puuvarrega, aga tundide algust ja lõppu ometi tähistada aitas. Vist ühe gloobuse sain ka, muid õppevahendeid sealt saada polnud. Uue loodava kooli ruumides veevärki ega tualettruume polnud. Üle õue kraavi ääres oli laudadest ehitatud kahekohaline käimla, mida kasutasid ka teised majaelanikud. Saime veepaagi jooginõuks ja ämbrid tahvlilapi pesemiseks kummassegi klassiruumi. Mingeid mugavusi polnud.

Plussiks oli see, et õpilastel olid kodud ainult mõnesaja meetri kaugusel. Võileiba sõime suurel vahetunnil klassiruumis, muust toitlustamisest ei saanud juttugi olla.

Kuidas kulges kooli avamine ja esimene koolipäev, sellest streigib mu mälu midagi avaldamast. Keegi rajoonist kohal ei käinud, kalakombinaadi esindaja võttis sõna. Kahjuks täpselt ei mäleta, kas see oli Vjatšeslav Vakker või keegi teine. Igatahes pidulik meeleolu valitses ja esimesse klassi astujad said õnnitlused õpilasteks saamise puhul.

Klasside päevaraamatud ja õpilaspiletid sain paar nädalat hiljem Kärdlast haridusosakonnast kätte. Koolitöö alguseks polnud neid seal veel. Töötajate palga järele pidin kord kuus Kärdlasse sõitma.

Algul ei leidnud ma koolile koristajat. 3. ja 4. klassi õpilased olid väga agarad peale tunde tolmu pühkima ja isegi põrandaid pesema. Nii tulime toime, kuni leidsin inimese, kes nõustus koolitädiks tulema.

Oktoobri (1961) keskel lahkus Hiiumaalt töölt augustis Lauka kooli direktoriks tulnud Harri Mutso. Hiiumaa Rajooni TSNTK esimees Voldemar Tasane nõudis, et mu abikaasa lähekstagasi Lauka kooli direktoriks ja et kalakombinaadi direktsioon ta töölt vabastaks. Nõukogude võimu vastu keegi ei saanud hakata. Pidime korteri vabastama ja mina koos abikaasaga läksin samuti tagasi tööle Lauka kooli.      

august, 2010


Leida Pielberg:

1961. aastal andis Hiiumaa Kalakombinaat oma uude hoonesse ruumid Kõrgessaare Raamatukogule ja Kõrgessaare Algkoolile. Samas hoones, aga teises tiivas, asus kalakombinaadi kontor. Raamatukogu sai uue ruumi maja lahepoolsesse külge ja kool sai klassiruumid suure tee poolsesse külge. Õpetajate tuba oli pisike ruum raamatukogu kõrval. Kui uues majas ei olnud veel toimivat veevärki, siis vett toodi maja juurest kaevust. Hiljem kasutasid esimese korruse wc-d nii kooli- kui ka kontorirahvas ja raamatukogu. Hoone teisel korrusel asus kalakombinaadi ühiselamu.

Kui kooli avamine toimus, siis olin mina mandril puhkusel. Kalakombinaadi juhtkond võimaldas saada raamatukogul ja koolil uued ruumid ilma üüriraha küsimata. See oli väga oluline toetus. Elekter oli ka tasuta kasutamiseks. Vajadusel oli võimalus tasuta kasutada nii kalakombinaadi autot kui ka bussi.

Esimeseks juhatajaks koolis sai Eha Remmelkoor ja õpetajaks Elvi Kingsepp. Koolitädiks oli Alice Valting. Eha Remmelkoor pidas koolijuhataja ametit väga lühikest aega. Eha abikaasast sai Lauka kooli direktor ja Eha läks samasse kooli õpetajaks. 1961/62 õppeaastal sai uueks juhatajaks Elvi Kingsepp ja õpetajaks tuli Silvi Kiisa. 1962.a. mais sündis Elvil poeg Margus ja sügisest kolis ta perega Sillamäele. Uus koolijuhataja oli nüüd Helvi Kaev, kes tuli Saaremaalt. Õpetajaks oli Maret Saarmas (Püssim), kes tuli Lauka koolist.

Muutustega koolielus vajati nüüd suuremaid ruume. Nii tuli 1962/63 õppeaastal raamatukogul oma ruum vabastada ja koliti maja teisele korrusele - kalakombinaadi ühiselamu puhketuppa, mis oli ühiselamus suurim ruum. Vabanenud raamatukogu ruumi kasutas kool kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks ja vahetundides jalutamiseks.

Helvi Kaev oli koolis kaks õppeaastat. 1964. aastal läks ta õpetajaks Vodjale. 1964/65 õppeaastal alustas kooli juhtimist Elvi Vähejaus, kes pidas seda ametit 1970 aastani. Viimane Kõrgessaare Algkooli juhataja oli Helle Leppmets ja õpetajad olid Elsa Kasser ja Tamara Alango. Kõrgessaare Algkoolis on töötanud ka õpetajad Helju Leo (Mõttus), Maia Tiido, Mare Senka (Blumveld).

Koolijuhid Elvi Kingsepp, Helvi Kaev ja Elvi Vähejaus olid nagu meie pere liikmed. Elasime eri aegadel nendega koos kolmetoalises korteris justkui ühine pere. Väga head suhted õpetajatega väljendusid ka tööalases ühistegevuses. Kool ja raamatukogu olid lahutamatud. Teised koolis töötavad õpetajad elasid Viinaköögis asuvas ühiselamus.

1971.aastal valmis Lauka koolil uus õppehoone – juurdeehitus ja Kõrgessaare Algkool lõpetas oma tegevuse. Lapsed läksid õppima Lauka kooli.

Raamatukogul telefoni ei olnud. Telefon asus õpetajate toas. Seda kasutas nii kool kui ka raamatukogu. Kui raamatukogu teisel korrusel oli, siis alt õpetajate toast kutsuti mind ja tuli joosta alla telefoniga rääkima. Mingit probleemi sellega ei olnud. Aastaid toimis selline telefoni kasutamine. Kuid Helle Leppmets oli selle vastu, et võõrad käisid õpetajate toas tema telefoniga rääkimas, siis sai raamatukogu eraldi telefoni.

Need õpilased, kes kodus õppetükke ei teinud või ei õppinud, jäeti peale tunde. Mingit hinnete parandamist ei olnud. Samal päeval tuli kohe tegemata töö ära teha. Elvi Vähejaus oli alati range kontrollima neid lapsi, kes jäid peale tunde õppima. Teised õpetajad kippusid mõnikord unustama, et laps jäi peale tunde, aga Elvi mitte kunagi. Oli tavaline, et õpetajad saatsid lapsed raamatukokku lugemist harjutama ja etteütlusi kirjutama. Mäletan õpilasi, kes lugemisega hästi hakkama ei saanud, veerimine oli vaevaline ja lugemine väga raske. Korrutustabel ja arvutamine valmistas mõnelegi palju muret ja vaeva.

Mäletan, et mõnikord tuli mul õpetaja asemel ka tundi anda. Kuna elasime õpetajatega ühises korteris, siis väga head sõprussuhted ja usaldus võimaldasid minu nn õpetajaks olemist. Ega ma õpetamisest eriti midagi teadnud, aga eks ma püüdsin ikka nii teha, kuidas õpetaja oli mind juhendanud. Kõige tähtsam oli see, et lapsed olid valvatud ning pahandustest eemale hoitud. Mäletan, et vene keele tundidest jooksid lapsed Ninametsa äärde ja sellest tuli palju pahandust.

Sel ajal nõuti koolilt erinevaid üritusi. Raamatukogu ja kool korraldasid neid koos. Alati olid hakkajad abilised Marika ja Sirje, Tiiu; Krista, Sigrid, Naima, Anne, Reet, Eigo – kõik ühe klassi lapsed. Kool pidi tähistama igasuguseid tähtpäevi: mardi- ja kadripäev, nääripidu, mis oli laste jaoks tähtsaim pidu. Nääripeo ettevalmistused hakkasid varakult, eeskava õpiti ja harjutati hoolega. Koolipeo esinemised olid alati kalakombinaadis klubi saalis, sest külastajaid oli alati väga palju.

Koolitunde viidi läbi ka vabas looduses. Mõisapargis oli palliplats, kus mängiti palli. Ninametsas käidi Lubjaahju mäel suusatamas. Talviti oli lund väga palju ja suusatamine oli populaarne nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Viinaköögi tiigil oli võimalik uisutada. Käisime lastega matkamas Kurisuu neeluaugus.

Leninlikud laupäevakud olid kooli jaoks kohustuslikud. Lapsed koristasid koos vanematega oma kodude ümbrust. Hoogtööpäevakud olid vahvad ja rahvarohked üritused. Töökasvatusel oli tähtis roll lapse arengus.

Joonistamisvõistlusi oli koolis sageli. Mäletan, et parim joonistaja oli ikka Elmo Jõhvik.

Kohtusime kirjanikega. Meelde on jäänud kohtumine luuletaja Helgi Mulleriga, kes sai meie lastega suureks sõbraks. Koos matkasime metsas ja mere ääres, rääkisime raamatutest ja veetsime toredalt aega.

Raamatukogus oli noorte raamatusõprade ring. Kohtusime Lauka 8-klassilise kooli raamatusõpradega. Rääkisime raamatute hoidmisest, esinesime luuletuste ja lauludega, alati oli ette valmistatud esinemiseks väike eeskava. Tavaliselt oli ka üritustel teelaud. Kohtumise nn mitmevõistlusel juhtus ükskord selline lugu, et Kõrgessaare lapsed kaotasid võistluse paari punktiga, pahameel oli suur ja eks seepärast nii hästi ka meelde jäi.

Lapsed pidid lugema raamatuid, siis korraldasime viktoriine loetu kohta. Õpetasime raamatutest abi otsima, kasutama teatmeteoseid. See oli kohustuslik ja mõni laps tundis väga suurt huvi raamatute vastu. Tublide lugejatena meenuvad Anne, Reet, Marika, Vova, Ester, Neeme, Ülle. Kool oli noor, lugemisvara said lapsed raamatukogust ja tegutseti ühiselt. Korraldasime loetud raamatute arutelusid. Silvia Rannamaa „Kadri“, Voskressenskaja „Ema süda“ ja Voronkova „Vanem õde“, A.Gaidari „Timur ja tema meeskond“ ja veel palju raamatuid tuli lastega läbi arutada. Näiteringis lavastasime loetud raamatutest katkendeid. Kaja, Ester ja Õie, Maret ja Ülle – meenuvad andekate ja võimekate esinejatena.

Raamatukangelane Timur oli paljudele lastele eeskujuks. Raamatukogus oli sisse seatud perede kataloog, kus kirjas, kui palju igas kodus on raamatuid, kui palju käib ajalehti ja ajakirju. Lapsed käisid siis peredes küsimas neid andmeid, et olla nagu Timur, kes abistas abivajajaid.

Raamatukogus käisid lapsed mängimas lauamänge. Populaarsed olid kabe ja doomino. Toimusid kabevõistlused. Malemängu mängimist ei mäleta. Tähtsaks ürituseks olid laste kevadpäevad, kui lasteaed sai läbi ja valmistuti kooli minema. See oli Lauka külanõukogu lastele mõeldud üritus. Korraldati rongkäik ja esinemised, spordivõistlused –jalgrattasõidud jms.

Viskoosas esimesse klassi minejad kutsuti kokku Kõrgessaare Algkooli. Emadele-isadele rääkisid õpetajad koolist ja õppimisest, raamatukogus tegeleti lastega. Pioneerid tervitasid koolitulejaid, oli väike eeskava, võisteldi ja mängiti. Olid ka koolikatsed, millega tehti kindlaks, kas laps on valmis kooli tulema. Meenub, kuidas nutikad lapsed arvutasid sõrmedega, aga käed olid selja taga ja õpetaja pilgu eest oli see tegevus varjatud.

Toredad olid ekskursioonid kala- ja lihakombinaati. Tulise, otse ahjust võetud vorsti söömine oli lastele suur elamus. Külmhoones sai soojal sügis- või kevadpäeval tunda tõelist pakast, mis oli meeldejääv kogemus. Sellega meenub ka ebameeldiv hais, mis külmhoones levis. Põnev oli vaadata, kus emad-isad töötasid.

Raamatukogu sai televiisori 1966.aastal. See oli suur haruldus. Paljudes kodudes telereid siis veel ei olnud ja raamatukoogu oli tähtis koht nii lastele kui ka täiskasvanutele. Telekas oli väga populaarne ja inimestele selle vaatamist keelata ju ei saanud. Õpetajad vaatasid koos lastega harivaid saateid, lapsed vaatasid peale koolitunde ja täiskasvanud pärast päevatööd. Reede õhtuti olid telekas teatriõhtud, mida koguneti vaatama ja nii sain mina koju alles hilja õhtul. Eks sellest oli ka meie peres pahandusi. Kell 21.00 algas „Vremja“ ja palju oli selle saate vaatajaid.

Tähtis aeg oli V.I.Lenini 100.sünniaastapäev (1970). Tehti suuri ettevalmistusi, loeti raamatuid V.I.Uljanovi lapsepõlvest, esineti eeskavadega, korraldati deklamaatorite konkursse, meisterdati plakateid ja valmistati seinalehti.

Kalakombinaadis töötasid noored hakkajad inimesed, neil oli palju lapsi ja nii oli Viskoosa nagu üks suur pere. Kõike tehti koos, rahvas hoidis kokku ja tegutses ühiselt. Kõrgessaare Algkooli tegevus aastatel 1961-1971 oli väga tore ja huvitav aeg. See on meelde jäänud teguderohke ja ilusa ajana. Olime noored ja hakkajad, lapsi oli palju ja toredad tegemised jäävad eluks ajaks meelde.

juuli, 2012


Krista Luuk (Vilu):

Tänu hiljuti loodud kalatööstusele ja sadamale oli Ninametsa küla (rahvasuus enne ja ka nüüd Viskoosa) töökohti pakkuv arenev paik ja seetõttu asus siia elama palju noori lastega peresid. Kolisime Läänemaalt Karuselt Hiiumaale Viskoosasse (Ninametsa külla) 11. mail 1961. aastal. Juunis sain 7. aastaseks ja sügisel ootas ees kooli minek. Lähim kool asus umbes 5km kaugusel Laukal. Siis selgus, et sügisest avatakse Kalakombinaadi kontorihoone esimese korruse teises tiivas Kõrgessaare 4-klassiline Algkool.

Koolil oli kaks klassiruumi, ühine saal kehalise kasvatuse ja laulmistundide jaoks, väike õpetajatetuba ning tualetruumid. Kõikidesse neisse ruumidesse läksid uksed pikast kitsast koridorist. Liitklassides olid koos 1. ja 3. ning 2. ja 4. klass.

Minust sai 1. septembril 1961. aastal kooli esimese 1. klassi õpilane. Klassis oli alul neli õpilast: Helme Must, Jaan Nõmmerga, Valeri Pavlov ja mina. Poole aasta pealt tuli klassi Kalev Jõgi. Klassiruumi jagasime 3. klassiga, kus õppis näiteks Maarika Pahk. Olime küll ühes klassiruumis, aga neid ei mäleta. Esimeseks õpetajaks oli Silvi Kiisa. Teisel klassikomplektil kooli direktor Elvi Kingsep. Kuna selajal jäeti väga kergesti klassikursust kordama, oli meid 2. ja 3. klassis paar korda rohkem. Täpselt ei mäleta. 4. klassini jõudisime algkoosseisust kolmekesi: Helme, Jaan ja mina. Veel lõpetas Kõrgessaare Algkooli 4. klassi 1965. aastal Peeter Barinov.
Ka õpetajad vahetusid. 2-4 klassini olin Maret Püssimi käe all. Direktoriks oli 62/63 ja 63/64 õ/a Helvi Kaev  ja  ja 64/65 õ/a Elvi Vähejaus.

Esimest koolipäeva ei mäleta.  Septembris ei olnud kohe kindlat tunniplaani. Nii mäletan kuidas Helme, kellega elasime kooli kõrval ühes majas, tuli mind hommikul kooli kutsuma. Ma ei teadnud, et esimene tund toimub. Esimesest klassist meenub, kuidas Valeri kolmandale klassile vene keelt ette ütles (tema kodune keel oli vene keel). Olime vaimustuses, kuidas õpetaja Silvi Kiisa numbreid tundis. Kirjutasime üha pikemaid numbriridu tahvlile ja tema oskas neile miljonitele ja triljonitele nime anda.

Vahetundidel tuli jalutada piki kitsast koridori. Soojade ilmadega võisime olla õues, kus üheks meelistegevuseks oli keksumäng.
Kevadel kuulus kooliõpilaste kohustuste hulka mõisapargi riisumine, mille tagajärjel metstulbid oma lehepiigid rõõmsalt välja sirutasid. Tossavad prahilõkked on siiani silmaees.
Õuesõpe toimus juba meie ajal. Ühel kaunil kevadisel päeval olime oma joonistusplokkidega metsaveerel ja minu värvipliiatsid püüdsid paberile panna suurt heleroheliste lehtedega kaske.
Mõisapargis oli palliplats, kus kehalise kasvatuse tunnis sageli rahvastepalli (mis mulle eriti ei meeldinud) mängisime.

Üks piinarikkamaid etappe tolle aja õppes oli kirjutamine tindiga lahtise sulega. Oi neid tindiplekke vihikus, näppudel ja riietelgi. Kui käekiri õpetajale meeldis, võis hakata kasutama lahtise sulega tindisulepead. See juhtus tavaliselt teise klassi jooksul. Pastakast ei osanud siis veel unistadagi.

Koolimaja teisel korrusel üsna väikses toas asus raamatukogu, kus lahke Leida Pielberg meile kirjandust jagas. Suuremad koolipeod (nääripidu) toimusid Kalakombinaadi saalis. Sealselt  lavalt esineti kogu Viskoosa rahvale.

 


Vova Barinov:

Kõrgesaare Algkool nii kirjutati minu kooli nimi algselt. Hiljem hakati kirjutama Kõrgessaare Algkool. Mäletan, et seda selgitati, miks nime muudatus tuli- kõrkjate saar.

Esimesed muljed koolist on igale lapsele kõige olulisemad. Minule, kui ma lapsele oli sealt palju õppida. Küllap isegi minu hilisem elukutse valik on selle ajaga seotud.

Selle aja õpetajat peeti maasoolaks ja neilt oli mida õppida. Õpetaja oli linnas õppinud ja haritud. Minu esimene õpetaja Elvi Vähejaus oli ilus ja tark.

Järgmine klassijuhataja oli Maia Tiido. Ta elas Viinaköögi peal ühiselamus. No küll oli see tuba kaunis. Tahtsin, et ka mul oleks selline tuba- kušett ja suur karu sellel.

Kuna soov saada õpetajaks oli mul väga suur juba väiksest peale, siis soovisin endale punast tinti, millega sel ajal parandati töid. Kärdla raamatupoest sai see tint ostetud ja hakkasin töid parandama kodus. Õnn oli, kui vahel õpetajad lubasid parandada teiste õpilaste töid. Missugune õnn ja rõõm minu jaoks!

Väga toredad olid ettevalmistused nääripidudeks. Terve kool toimetas selle eel mitu nädalat. Kaunistuseks olid lumehelbed, millele liimiti peale katkiste nääriehete tükke. Küll sätendasid kaunilt need helbed. Peod toimusid kalatehase saalis.

Meeles on ka söögivahetunnid. Meid hakati toitlustama Viinaköögi sööklas. Väga ilus koht ja maitsvad söögid.

Kõik need aastad Kõrgessaare Algkoolis meenuvad päikselisena. Halbu mälestusi pole ellu kaasa tulnud.

 


Liivi Laarman:

Töötasin Kõrgessaare Algkoolis õige lühikest aega. 1967.a. 15.augustist kuni 1968.a. 1.jaanuarini. See oli minu esimene töökoht peale Tartu Peda lõpetamist. Asendasin õpetaja Mare Senkat. Minu kolleegid olid õp. Maia Tiido ja kooli juhataja Elvi Vähejaus.
Kõige eredamalt on mulle meelde jäänud kehalise kasvatuse tunnid. Eriti meeldis, kui rahvastepalli mängides ei jagunud lapsi võrdselt, sest siis sain ka ise mängida. Mängu ajal unustasid lapsed kõik muu ja hasardist tulid hüüdnimed nagu Seti, Pada jne.
Tore oli!

juuli, 2012

  Kõrgessaare Vallavalitsus