Vaata infot nende kohta ka http://www.mil.hiiumaa.ee/
Tahkuna poolsaar oli oma asukoha tõttu Soome lahe suudmes teda valdavale riigile sõjaliselt tähtis ligi sada aastat. Kõrvalpõikena peab märkima, et kuigi 1853-1856. aastal kestnud Krimmi sõda lõppes Venemaale ebasoodsalt, ei asunud toonane keiser Aleksander II (1855-1881) riigi sõjalist võimsust turgutama, vaid nägi oma esmaülesandena majanduse elavdamist. Liigsete kulutuste vältimiseks seiskas valitseja mitmeks aastaks isegi nekrutite sõjaväkke värbamise. Venemaa oli küllalt teadlik Krimmi sõja järel kasutusele tulnud uute vintraudsete suutükkide eelistest, aga alles Port Arturi kaitsmisel 1904- 1905. aastal saadud kurva kogemuse tagajärjel loodi 1907. aastal Soome lahe kaitsekava, mis kirjutas ette ka võimsate suutükipatareide rajamise Tahkuna poolsaarele.
Tahkuna patarei kujutas endast raudkivivundamentidega silinderjaid 15 meetrise läbimõõdu ning 1,3 meetrise kõrgusega betoonist kahurialuseid, vaatetorne, kaht diiselelektrijaama, kuut varjendit ja barakke. Patarei tagant läks kitsarööpmeline raudtee Lehtma sadamasse. Alustel olid kaheteisttollised (300 millimeetrised) kahurid kahe paarina, aluste vahe 111 meetrit ning paaride vahe 64 meetrit. Kahurite tuleulatus küündis 26 kilomeetrini. Patarei juurde olid ette nähtud veel Tahkuna ja Kõrgessaare vesilennukibaasid, aga esialgu jäid need vaid plaanideks. Ka Tahkuna patarei jaoks algas sõda liiga vara ning I maailmasõja lahingulises tegevuses see olulist rolli ei mänginud 1920ndate aastate alguses kahurid demonteeriti ning praegu on sellest perioodist säilinud Lehtma ja Tahkuna vahel raudteetamm ja nn sõjaväe tee.
Ka Teise maailmasõja sündmustes planeeris Vene väejuhatus Tahkuna poolsaarele olulise osa. 1939. aasta augustis Molotovi- Ribbentropi paktiga Eestile peale sunnitud lepingu alusel rajas Nõukogude Liit Tahkunasse neljast 130 millimeetrisest suutükist koosneva tugeva rannakaitsepatarei ja hulgaliselt teisi kaitseehitisi. Need pidid koos Hanka poolsaare, Vormsi ja Osmussaare patareidega sulgema Soome lahe.
Taas sai saatuslikuks rajatiste lõpetamatus ning eriti varustuse puudulikkus. Kui Saksa armeegrupp Nord surus Nõukogude väed 1941. aasta suvel mandri- Eestist üsna kiiresti Pihkvamaale ja Leningradi oblastisse, siis saartele ja eriti Hiiumaale kotti jäänud umbes 4000 mehelise Vene väekoondisega oli sakslastel kõvasti tegemist. Need pidasid vastu oktoobrini, kui rindejoon oli Leningradi all juba seiskunud. Eesti läänesaartele iseseisvalt tegutsema surutud vägedel rinde kinnipidamiseks varustust aga ei piisanud ja oktoobri alguses hõivasid Kolmanda Reichi väed operatsiooni Siegfried käigus Saaremaa. 12. oktoobril jõudsid Saksa dessantväed Lõuna – Hiiumaale. Kotti jäetud Nõukogude armee üksused, Balti laevastiku meremehed ja osa sõja hakul moodustatud Eesti hävituspataljoni võitlejaid taganesid Tahkuna poolsaarele. Sealne kaitsesüsteem oli merelt vallutamatu, kuid maa poolt välja ehitamata. Verised lahingud poolsaare lõunapiiril kestsid 17-19. oktoobrini. Osa Nõukogude võitlejaist jõuti Lehtma sadama kaudu evakueerida Soome Hankosse. Viimane äga lahing toimus 1941. aasta 20. oktoobri hilisõhtul ja 21. oktoobril läks kindlus sakslaste valdusesse.
Toonaseid sündmusi meenutab Tahkuna- Lehtma teeristilt itta, Lehtma suunas jääv tulejuhtimispunkt. Liivaluites on säilinud raudbetoonist käikude ja ruumidega kolmekorruseline kasemattide süsteem. Luite harjal on massiivne raudvaatetorn, kust lahingute ajal suunati rannakaitsepatareide tuld. Teisel pool teed Kuke rabas asub 180 millimeetrine rannakaitsepatarei ja siit läheb ka enne Esimest maailmasõda Lehtma sadamasse viinud raudteetamm. Luidete vahel on säilinud suured raudbetoonist rannakaitsepatareide alused, kuulipildujate dzotid jne.
1970ndail aastail püstitas Hiiumaal elanud kiviraidur Vitali Navo˛nõhh komandotorni juurde mälestusseina siin 1941. aastal võidelnud Balti laevastiku mereväelastele. Tänaseks on see vahepealsete ajalookäänakute ohvriks langenud ning praegu on reljeefid üsna halvas seisundis.
